Novembrikuu ja sama auk. 

Tegelikult veel mitte, sest tingimused on teised.

Kohtasin. Inimest. 

Vigane, nagu mina.

Asendusaine?

Priipääse..

Postitus 2010 aasta märtsikuust.

 

Kui kõrgel olid lauad ja laed,
kui lähedal oli päike!
Kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike, kuid ihkasin juba,
rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud,
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem, kui midagi muud
ihkasin,
oh, kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!

Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema ütles aknast:
"Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa
sööma."

Kui kõrgel olid lauad ja laed!
Kui lähedal oli päike!
Kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike
ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad -

ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ega sõnadega kurta.
Ma ei lasknud end lohutada.

Ema lubas osta
uue varju, mis on veelgi kenam

Uut aga,
uut
ma ei tahtnud enam.

- Betti Alver

Tuli mulle miskipärast meelde see luuletus. Mõneti jookseb taoline situatsioon alatasa mu peas ringi, ometi on ta hoopis teistmoodi. Aga ühte ma tean: ma pole enam väike; laed ja lauad ei tundu enam kaugel. Ja ma igatsen siiralt aega, mil kõik oli nii kauge, maapind nii ligi ning mina ise alles üsna väike.

Viimasel ajal pole kedagi kohanud. Ei näe enam inimestes värve.

Minu mõtted on ka tumedad. Seal on ideid ja soove, mis rikuks väga palju ära. Aga täna sain kinnitust, et need teeks elu ka elamisväärseks. 

Enda elu on enda kätes. Kellegi teise oma aga pole. Ennast saab parandada, aga teisi mitte.

Igatsema jäävad Sind paljud.

Täna võtsin ennast kokku ja olin rõõmus. Selgus tuleb, kui on õige aeg.

Ta nägi läbi, ta kõndis mööda,